Brigite on tegelikkuses minu õde, seega see pildistamine oli ka minule täielik üllatus ja ma arvan, et ma ei saanud isegi päeva lõpuks aru mis toimub… Aga kuidas mina, kui Brigite õde ja nende fotograaf, ei teadnud mis mind ees ootab?

Brigite ja Gustav kihlusid samal suvel, seega ma ei osanud arvata, et nad registreerima lähevad, sest juba minul ja Janaril läks umbes poolteist aastat planeerimiseks ja raha kogumiseks aega. Mu ainuke mõte oli, et ju siis tahavad kihluspilte. Ja üldse kui teemaks tuli nende riietuse plaanid, sain kohe aru, et nemad ei taha tavalist paarisessiooni, olin kõhklev, pole ju minu stiil, toonid jne. Aga noored moosisid mu ära.

Kokku oli lepitud kuupäev, ja eelnev päev ma käisin veel oma sõbrannaga õhtul ühel üritusel ja uurisin, et ehk lükkame paar tunnikest edasi, et ma ei taha väsinuna tulla. Brigite moosisi mind vastu, et tal on vaja täpselt see aeg Gustavile midagi öelda. Mille peale ma lihtsalt küsisin, et ega ta rase ometi pole!? - Tuletan meelde, et ta on mu noorem õde ja no see oli esimene asi mida ma tahtsin õena küsida. Sealt tuli suuuur naer vastu, et ei, sügisel on kooli minek ja ei ole miskit sellist juhtunud. Olgu, tuli lihtsalt arvestada vähesema unega.
Hommikul panin viimaseid asju kokku, riietusele ma ka väga ei panustanud, retuusid ja kampsun- kui me Haapsalus parkides pildistame, et siis pole kahju riietest kui mustaks saavad. Saime kokkulepitud kohas kokku ja sõitsime koos Haapsalu poole.

Esiteks, ma muidu sõidan kogu aeg Waze’iga ringi, lihtsalt igaks juhuks, seekord ütlesid noored, et näitavad kuhu sõita, sest see pole Waze’s olemas. Jõudsime asukohta, pargis oli koertevõistlus ja parklas olid tädid kes midagi rääkisid Brigite ja Gustaviga ning kui minu kord oli, siis vastasin küsimusele “kuhu lähete?” , et nende noortega pildistama, sobis.
Ma polnud veel jõudnud autost välja astuda, kui mu õde oli ukse ees, telefon käes, mind filmimas. Ma veel vaatasin, et Janar oli midagi meie pisikeste laste kohta miskit kirjutanud, seega ma ei saanud mitte midagi aru kui Brigite ütles mulle: “ Chrissu kuule, Chrissu kuule, me abiellume täna!” Mu esimene mõte oli AH?! MISASJA?! Ma ei saanud aru mis toimub, kus me oleme ja mida ma tegema hakkan. Fast forward, meie tavaline paarisessioon muutus abieluregistreerimiseks. Mul oli au olla nende elopement fotograaf ning Brigite õde, kes nende registreerimisel kohal oli.

Muide ma vist ei maininud, mul paluti mitte kellelegi edasi öelda, et ma nende pulma pildistasin, nad tahtsid ka vanemaid üllatada, seda siis minu tehtud piltidega. Ma tuntsin kuidas üha enam “paarisessiooni” tähtsus suurenes ja tahtsin niii kõigile teatada, mis just juhtus.
Ma tegin paar pilti nende sõrmustest ja nende imeilusast sõrmustekarbist. Lilled, mis Brigitel käes olid, olid Gustavi enda meistriteos- need olid esimesed roosid, mis Gustav Brigitele kinkis, ta oli need ilusti säilitanud ning ema aiast sai võetud kaasa üks hortensiaoksake ning põllult heinavarsi. Me liikusime edasi, tegime paar pilti silla peal ning liikusime edasi Haapsalu promenaadi poole.